Hõbesõrmus topaasiga, Ø18,5

tiem piešķir rāmi - izvēli, lēmumu, vietu, kur tie var nolaisties. Dažkārt pasaule nerāda mums atbildes nevis tāpēc, ka tās nav, bet tāpēc, ka mums nav kur tās ievietot. Kad cilvēks saprot, ka domām vajag vietu, kur apmesties, un pat brīvībai vajag robežu, viņš atver savu logu ne pret pasauli, bet pret sevi. Un tad viss, kas reiz šķita kā miglā tīta bezgalība, pēkšņi iegūst jēgu, ne tāpēc, ka debesis ir mainījušās, bet tāpēc, ka mēs beidzot iemācījāmies to saskatīt.

">

TAEVA AKEN. Hõbedane sõrmus topaasi ja kullatud elementidega, suurus 18,5

Kord, kui taevas veel otsis oma piire ja aeg mõtles, kus algab hommik, sündis väike selge sinine topaas. Kaua aega hõljus see tuules kiigutatud mõtete vahel, kuni mõistis, et selgusele on vaja kohta, kus maanduda. Siis astusid sellele vastu neli kuldraami, mis annavad lõpmatusele piiri. Elus on asju, mis muutuvad võimalikuks alles siis, kui me neile vormi anname. Unenäod võivad lennata aastaid, aga mõte tekib hetkel, kui neile raami - valiku, otsuse, koha, kus need saavad maanduda - anname. Mõnikord ei näita maailm meile vastuseid mitte sellepärast, et neid poleks, vaid sellepärast, et meil pole kohta, kuhu neid paigutada. Kui inimene mõistab, et mõtetel on vaja kohta, kus peatuda, ja isegi vabadusel on vaja piiri, avab ta oma akna mitte maailma, vaid enda poole. Ja siis kõik, mis kunagi tundus nagu udusse mähitud lõpmatus, omandab äkki mõtte, mitte sellepärast, et taevas on muutunud, vaid sellepärast, et me lõpuks õppisime seda nägema.